“And every day, the world will drag you by the hand, yelling, “This is important! And this is important! And this is important! You need to worry about this! And this! And this!” And each day, it’s up to you to yank your hand back, put it on your heart and say, “No. This is what’s important.” – Iain Thomas
Oleme emadena konstantselt mitme tule vahel. Peame iga päev teadlikult või instinktiivselt valima – seista enda eest või lükata oma vajadused ootele ja täita ülejäänud pereliikmete soovid.
- Kas lasta vannitoa ukse taga karjuv laps sisse või mitte?
- Kas anda veel üks maiustus või mitte ja leppida lausega „ma ei ole enam su sõber, emme!“?
- Kas minna magama ja puhata või nautida veel paar tundi vaikust ja leppida vähema unega?
- Kas anda alla, nüüd ja praegu siinsamas, või tõusta ikka püsti ja minna edasi?
- Kas ignoreerida või hurjutada?
- Kas öelda midagi või vaikida?
- Kas minna kontserdile ja hakata last teiste hoidmisega harjutama või mitte?
- Panna laps järjekordset multikat vaatama ja minna ei tea üle mitme päeva (jälle!) pesema või keerutada juuksed krunni ja minna lapsega õue, sest täna pole seda veel teinud?
- Minna lapse kutse peale temaga mängima või proovida selgitada, et ta võiks seda ilma minuta teha ja näpistada endale sellega paar minutit oma aega?
Sisuliselt võiks seda laiendada isegi tööle, sõpradele, ühiskonnale – kõik ootavad ja vajavad Sinult midagi. On kirjutamata reeglid, mida järgida ja standardid, milleni pidevalt pürgida. Nii vähemalt meile, emadele, tundub.
Ja siis Sa muudkui ohverdad ja pigistad silma kinni. Küll ma kunagi hiljem… Praegu on nii. Saame hakkama. Küll kunagi hiljem vaatab. Küll ma saan hakkama. Pole ju nii hullu midagi. Tegelikult on ikka päris hull. Ma ei jaksa enam. Appi, nad ajavad mu hulluks. Ei no tegelikult on ju ikka päris tore.
Tuleb tuttav ette?
See on ema argipäev. Sõit emotsioonide Ameerika mäel. Pidev emotsionaalne tasakaalustamine on emaduse raskeim proovikivi, sest emotsioonide ampluaa laieneb emaks saades nii positiivsel kui negatiivsel skaalal.
Nii palju hetki, mis võtavad põlvist nõrgaks ja panevad Sind kõhklema kõiges – endas, maailmas, inimvõimete piirides.
Ja siis need teised hetked, mil oled paisatud oma teadvuse kõrgeimatesse kõrgustesse, silmanurgast voolab pisar ja tunned end maailma kõige õnnelikuma inimesena.
Loodus on emadele andnud suurepärase võimaluse ennast intensiivses elukoolis tundma õppida – avastada enda tugevusi ühes nõrkustega. Lapsed suudavad meis tuua esile nii parima kui halvima. Oleme end seni vaadanud kõverpeeglist, sest keegi pole päriselt näpuga valusatele punktidele surunud. Oleme endale rääkinud lugu kellestki, kes me oleme, aga see oli enne emaks saamist.
Olen olnud ema kolm ja pool aastat ning alles nüüd hakkan tasapisi päriselt emaks saama. Siiamaani ma võitlesin – oma harjumuste, põhimõtete, ego, eelarvamuste ja ettekujutusega elust emana.
Aeg on teinud mulle selgeks, et maailma ei keerle ainult minu ümber, aga kui ma tahan, et mina maailmale alles jääks, siis pean ma ise enda eest seisma. Ma pean usaldama, olema enda vastu aus ja andestav. Pean võtma elu sellisena nagu ta on, kogu selle ilus ja valus. Otsima vastuseid, vahel lihtsalt olema ja siis jälle enda juurde tagasi tulema ning küsima – mida ma vajan, et olla veelgi parem ema, partner, sõbranna? Eesmärk ei pea alati olema parem, parem, parem, vaid vahel ka lihtsalt olemasoleva hoidmine. Mida ja kuidas teha, et hoida seda, mis on loodud? Milleni oleme jõudnud?
Need vastused ei tule Sinuni hetkega, nendeni võib minna aega, aga need vastused ei tule kui ei võta endale aega. Hetki, kus mõte saab seigelda vaikuses, omas rütmis. Parimad mõtted tekivad igavuses. Hetkedes, mis ei ole täidetud, vaid on ettekavatsetult tühjad selle parimas mõttes.
Emade dilemmad ei kao (vist) kunagi, aga nendega on hõlpsam toime tulla kui seada prioriteete ja neid järgida. Harjumus ja instinktiivne otsustusvõime tulevad ajapikku. Esmalt tuleb end teadlikult juhtida.
Sa oled äge ema ja oma lapsele maailma parim nii või naa! Usalda & naudi. ♥
Kadi
Lisa kommentaar