Tekkis küsimus, mis on ilmselt kõigil tekkinud mingil hetkel: kas ja kuidas saan vältida seda, et laps hammustab poolpehmest asjast suure tüki, seda igemetega riivimata/mälumata ja üritab seda alla neelata/tõmbab kurku?
Murelik ema
Olen püüdnud teha nii, et laps võtab pulga ise pihku, mitte ma ei anna. Enamasti tähendab see seda, et peopesast jääb täitsa pikk jupp välja ja ta hammustab selle endale korraga suhu.
Oli juhus kurgi sisuga, et hakkas lausa oksele. Avokaadoga sai hakkama, vesiste silmadega muidugi. Mul on endal hirmus lihtsalt. Vaja lihtsalt ära kannatada ja oodata, kuni ilmub müstiline mälumisoskus?
Alusta baasteadmistest ja esmaabist!
Kui Sa ei ole veel lugenud meie blogist seda artiklit, siis soovitan soojalt ette võtta. Seal on detailselt kirjeldatud, mis on beebide puhul toiduga tutvumisel ootuspärane ja kuidas tulla toime läkastamise ja lämbumishirmuga.
Kuidas olla lapsele toeks?
Sinu murele ei ole paraku kiiret ja konkreetset lahendust, sest see on midagi, millele laps peab iseseisvalt õppeprotsessi käigus harjutades “pihta saama”.
Harjutamise käigus õpib laps, milline tükk on liiga suur ja kuidas liiga suure tükiga suus hakkama saada ning vajadusel välja sülitada.
Pisikeste beebide kaitseks on neil hästi tugev läkastamise refleks, mis koheselt tööle hakkab kui liiga suur tükk suus on ja/või kurgule lähenema hakkab. Mida väiksem beebi, seda tugevamalt ta üldiselt läkastab – see on hea märk.
Samamoodi tekib oksendamine kergelt, sest see on just see, mis kaitseb teda lämbumise eest ja ei ole halb. Meile kui vanematele on seda muidugi kohati hästi ebamugav ja keeruline pealt vaadata, sest tahaksime nii väga kohe käed külge panna, aidata ja suunata, aga sellega on oma risk – pigem võime olukorra hullemaks teha oma paanika ja rabistamisega. Ühest küljest seetõttu, et laps ehmatab meie ehmumise ja ärevuse peale ning tõmbab tüki omale sügavamale kurku ja teisalt seetõttu, et võime hoopis oma aitamisega (nt näpuga suus surkides) toidutüki hoopis kaugemale kurgu poole pahaaimamatult lükata.
Ehk igal juhul – kui laps köhib, läkastab, kasvõi oksendab, teeb häält, siis pigem proovida jääda rahulikuks ja lasta lapsel ise end aidata. Julgustada vaid ehk välja sülitamist, demonstreerida ise, kuidas ta saab toidu lahtise suuga välja lasta.
Tasapisi harjutades saab laps aina paremini selliste olukordadega hakkama ja õpib üsna kiiresti ära, mida, kuidas ja kui palju korraga suhu panna.
Aga mida Sina vanemana siiski SAAKSID teha?
Paku lapsele võimalikult ohutuid toite – kui kurgi sisemus tundub esialgu liiga tihke ja raske, siis aurutatud köögiviljad on ehk parem lahendus (nt aurutatud bataat, küps avokaado sektor) või on soov liha pakkuda, siis kanahakklihast kotletid või pikkpoiss segatuna riivitud köögiviljadega (nt suvikõrvitsa, peedi, porgandiga) on kindlasti üks kindlamaid ja “pehmemaid” lahendusi.
KUI pehmeks täpselt köögiviljakang täpselt aurutada/ keeta? Seda peate ise katsetama, sest laste oskused on väga individuaalsed. Toit ei tohiks olla samas ka liiga pehme, sest siis on seda keeruline kätte haarata ja hoida. Katsetage tasapisi, leidke üheskoos oma lapsele sobiv tasakaal ja sealt hakkad tasapisi nt köögivilju vähem aurutama/ keetma kui on näha, et lapse vilumus ja võime keerulisemate tükkidega hakkama saada suureneb.
Söö alati lapsega koos ja näita demonstratiivselt lahtise suuga, KUIDAS mälumine käib, KUIDAS hammustad toidust tüki ja mälud jupi kaupa. Koos söömine on ÜLIOLULINE aspekt, et laps saaks õppida matkides. Mida rohkem koos süüa, seda rohkem on lapsel võimalus alateadlikult silmanurgast jälgida, kuidas söömine käib ja tasapisi kohandab oma “taktikaid”. See protsess võtab aega…
Kindlasti on Sinu roll jääda (võimalikult) rahulikuks ja lugeda kasvõi viieni ja siis veelkord viieni, et seda aega aina rohkem pikendada, millega tahaks sekkuda või aidata. See on õppeprotsess nii vanemale kui lapsele, kindlasti ja seda tasub endale teadvustada. Ei ole ju kõik uus vaid lapsele, ka emale ja isale. Samamoodi nagu vaatame oma last enne sadu kordi kukkumas ja maha potsatamas, enne kui ta päriselt kõndima õpib, on ka sööma õppimisel VÄGA oluline roll proovimisel uuesti ja uuesti ja uuesti.
Loodan, et neist soovitustest on Sulle natuke hõlpu ja saad teadlikult mõtestades sellel “teekonnal” rahulikumalt hingata ja edasi katsetada.
Pikka närvi ja põnevat katsetamist!
E-koolitus “Mina söön ise!”
Lisa kommentaar