Paljud lapsevanemad tunnevad survet, et laps peaks võimalikult kiiresti hakkama söögiriistadega söömist harjutama ja nende kasutamisel juba beebieas väga vilunud olema (mida varem, seda parem!?).
Erinevates riikides, kogukondades ja peredes on väga varieeruvad tavad ja ootused. Esteetika üle võib muidugi filosofeerida ja kergelt vaielda, aga õnneks elame me siiski riigis, kus mingigi vabadus valida on olemas ja iga pere saab ise oma last vastavalt enda nägemusele suunata.
Näputoidu “filosoofia” austajana julgustan, et söögiriistadega ei ole kiiret, sest kätega toidu avastamine on igati kasulik. Samuti lükkan ümber “müüdi”, et näputoitujad hakkavad hiljem söögiriistu kasutama ja võivadki jääda veel paariaastaselt (ainult) kätega sööma. See ei vasta üldse tõele!
Olenemata sellest, kas laps on söönud ise näputoitu, saanud ainult lusikalt püreesid või neid on kombineeritud, on kõige olulisem püüdlus ja järjepidevus harjutamisel.
Siin on Sulle mõned nipid ja mõtteainet, mida sellel teemal arvesse võtta…
Anna aega harjumiseks.
Nii nagu iga uue oskusega – vajab iseseisev söömine palju pühendumist, aega ja harjutamist. Mõnel lapsel rohkem, mõnel vähem, aga nii on ju kõige uuega. Näiteks käimisega – mõni põnn tatsab juba 10-kuuselt iseseisvalt ringi, teine teeb esimesi sammukesi peale 1. sünnipäeva. Suures pildis ei olegi vahet kui laps areneb muidu hästi.
Julgustan ikka emmesid, et kuigi võib pikalt tunduda, et edusammud on olematud ja pusserdamist on lusikaga palju, siis tegelikult saab Sinu pisike iga päevaga märkamatult osavamaks. Tema käte, silmade ja suu koordinatsioon ning peenmotoorika oskused arenevad iga korraga kui ta jälle natuke harjutada saab. Hästi tasapisi, aga jõudsalt hakkab ta aru saama, mismoodi see värk käib. Anna aega!
Olge järjepidevad!
Aeg ja järjepidevus – need on parim kombo, mida siin arvesse võtta. Aega tuleb anda, aga tuleb ka järjepidevalt harjutada. Päris esimestel nädalatel kui laps alles oma pihkude vahele toidupalasid saab pole vast vajalik lusikat kaasata, aga sealt edasi sõltub hästi palju juba lapsest. Sina tunned oma last kõige paremini, millal oleks paslik tasapisi harjutama hakata. Pakkuda lusikat esialgu kasvõi lihtsalt toidu kõrvale, kui on näha, et see liigselt tema tähelepanu ei häiri, et saaks aeg-ajalt uudistada.
Aga ära alahinda oma lapse potentsiaali. Muidugi alguses võib see lusikaga ise söömine tunduda paras susserdamine ja laga tekitame, aga harjutamine teeb meistriks.
Söö alati lapsega koos – ole eeskujuks!
Lapsega koos söömine ei ole mitte oluline ainult päris alguses kui beebi õpib toidupalasid käes hoidma, vaid ka siis kui juba esimesed nipid on käpas ja võiks tasapisi edasi liikuda lusika ja kahvli kasutamise suunas. Koos söömisel on nii palju plusse, sest lapsed õpivad kõige efektiivsemalt matkides.
- Mismoodi ja mida vanemad söövad?
- Kuidas nad täpselt söövad?
- Kuidas söögiriistu kasutavad?
- Millises tempos süüakse (kas nauditakse või kiirustatakse)?
- Millised on söögilaua kombed ja tavad?
- Kas ja mida toidualaua ääres räägitakse?
- Kes ja kuidas teeb ettevalmistusi söömiseks?
- Kes koristab laua?
Mõtle, kuidas laps õpib rääkima – ikka kuulates meid lõputult rääkimas. Kui me kunagi ühtegi sõna ei mainiks, ei tuleks suure tõenäosusega ka lapse suust ühtki sõnajuppi. Sama on söögiriistade kasutamisega – ole eeskujuks ja söö alati lapsega koos! Nii paned aluse elutervetele toitumisharjumustele.
Väga sageli kui vanemal on mure, et laps ei taha või soostu ise sööma, selgub, et ka emme ega issi ei söö kunagi samal ajal kui laps. Söö koos lapsega, see on tõesti oluline!
Võid julgelt täiesti demonstratiivselt ja aegluubis lapsele iga päev natuke näidata, kuidas lusikas või kahvel toidu võtab ja suhu paneb. Kuidas see suus ringi käib, kuidas Sa mälud ja nii edasi. Ära muretse, et ta sellest midagi valet välja loeb ja õpibki matsutades või lahtise suuga mäluma. 😉
Eeltäidetud lusikas ja kahvel
Koos süües on hea võimalus pakkuda lapsele eeltäidetud lusikat või kahvlit. See tähendab, et paned toidu lapse eest söögiriistale valmis ja annad selle talle otse kätte või asetad söögilauale, et ta saaks selle ise haarata. Lapsed on erinevad, mõnele sobib nii ja naa, mõnele ainult ühtmoodi.
On peresid, kus toidukorra ajal on ringluses kohe mitu lusikat ja kahvlit, et jõuaks täita ja üle anda ning laps veel lisaks ise teisega samal ajal toidu haaramist taldrikult või kausist harjutada. Katsetage erinevaid variante.
Ise lusika või kahvliga sööma õppimine eeldab paljude oskuste arendamist samaaegselt, sest esmalt oleks vaja õppida, kuidas toit edukalt lusikale või kahvli otsa saada ja sealt edasi – kuidas see ometi päriselt suhu saada ning sellelt suhu libistada?
Kui nii mõelda, siis on see paras pähkel oskus, kas pole? Meile kui täiskasvanutele tundub see igati loogiline ja intuitiivne tegevus, aga pisikesele inimesele kompleksne uute oskuste üheaegne arendamine.
Eemalda segavad faktorid
Kuna selline õppeprotsess nõuab palju keskendumist ja energiat, oleks hea kui kõik segavad faktorid oleks söögiajaks eemaldatud. Sealhulgas vali muusika, töötav telekas (isegi kui see on teises toas või lapse selja taga), rahutu koer laua ümber või isegi õed ja vennad, kes möllu tekitavad. Kõik see mõjutab pisikese inimese tähelepanu palju!
Kindlasti ära toimeta ise samal ajal ringi, ära korista ega valmista sööki. Kui vähegi võimalik, võta see aeg ja söö koos lapsega. Või vähemalt istu temaga koos laua ääres.
Samuti ei tohiks söömise ajal teil olla otseselt kuskile kiiret. Kujundage oma päevakava nii, et söömiseks ja söömise harjutamiseks oleks piisavalt aega, et see protsess ei tekitaks Sinus stressi ja see omakorda lapses. Ruttamine ei tule kuidagi kasuks!
Millised söögiriistad valida?
On lapsi, kelle esimene lusikas on kõige tavalisem teelusikas ja esimeseks kahvliks pisike koogikahvel. Selles pole midagi halba, hästi palju oleneb lapsest ja tema temperamendist ja olemusest. Samas ka vanema kannatlikkusest ja hirmudest. Tunneta ja leia enda ning oma lapse jaoks kuldne kesktee. Ei tasu olla liiga mugav ja ettevaatlik, samas ka mitte liiga uljas ja ettevaatamatu.
Üldjuhul piisab harjutamiseks ükskõik, millistest väikestest lusikatest ja kahvlitest. Lusikas võiks olla siiski selline, et selle ots poleks lapsele suhu pistmiseks liiga suur ja samas käepide selline, et see esimese hooga kohe käest ära ei libiseks. Hea variant on silikoonist käepideme ja metallist otsaga lusikas ja kahvel.
Kui aga tundub, et laps kohe üldse ei võta vedu ise lusika või kahvliga süües juba kuid ning ehk ei soovi isegi proovida ja söögiriistu kätte haarata, siis on võimalus soetada spetsiaalsed beebide söögiriistad (näiteks sellised Grabease söögiriistad), mis on pisikesed, kerged ja beebi kätele sobivad.
Millised toidud sobivad harjutamiseks?
Esialgu on lapsel kindlasti mugavam lusikale haarata toitu, mis on kleepuv ja paksema konsistentsiga. Toon näiteks mõned “lusikasõbralikud” toidud:
- paksem kaerahelbepuder
- kartulipuder
- paksem Kreeka jogurt (nt Alma)
- tatrahelbepuder Kreeka jogurtiga
- kahvliga purustatud avokaado
- paksem bolognese kaste
- riis segatud Kreeka jogurtiga
- kreemine risotto
- hummus
- kinoapuder
- läätsehautis
- tšiiapuding
- munasalat (keedumuna, Kreeka jogurt, till)
Kahvliga haaramiseks on head toidud, mida saab hõlpsast otsa torgata (ei lagune ära) ja mis poleks liialt libedad, et neid ei peaks taldrikul taga ajama:
- röstitud ahjuköögiviljad
- kotletitükid (või pikkpoisi tükid)
- keedetud köögiviljad (nt kartul, porgand, brokoli jms)
- pasta (nt sarveke või lipsuke)
- praetud kartulid
- pannkoogitükid
- mudapuder, omlett
Sa oled väga vapper!
Suures pildis ei ole mõistlik last tagant tormata. Parem võtta aega, et õppida ning harjutada. Sageli tahame tänases maailmas kõike kiirelt ja kohe, aga selle ärevusega võime hoopis takistajaks olla.
Kõige olulisem on järjepidevus ja kannatlikkus! Sina ei saa lapse eest õppida ega teda sundida, aga saad talle toeks olla.
Pikka närvi ja põnevat katsetamist!
Kirjuta mulle julgelt kui midagi kripeldama jäi, jaga oma eduelamusi ja muidugi kui avastad mingi vahva nipi, siis olen üks suur kõrv (kadi@naputoit.ee). 😉
Kadi Pärna
Raamatukomplekt “Minu beebi sööb ise!”
Lisa kommentaar