Pelgad lapsele tükilise lisatoidu andmist, sest ainuüksi mõte sellest, et beebi võib endale midagi kurku tõmmata ja lämbuda, toob hirmujudinad seljale? Aga samas ikkagi tahaks ja oleks aeg püreedest edasi liikuda?
On palju lahendusi, aga vaja on pealehakkamist! Alustame otsast.
Kuidas oma hirmusid maandada ja lapsele võimalus anda?
Põhjalik mõttetöö ja emadega suhtlemine on mind viinud mitmete soovitusteni (neist tuleb juttu allpool), aga üks on kindel – korralik ettevalmistus loob kindlustunde. Nii nagu iga muu ebakindluse ja ärevuse allikaga – nendega tuleb teadlikult tegeleda. Kasvõi väikeste sammude haaval.
Kui hirm on paaniline, aga soov on siiski lapse lisatoiduga tükilise toidu suunas liikuda, siis peab sellesse hirmu suhtuma kui igasse teise hirmutavasse olukorda – see ei kao iseenesest, sellega tuleb tegeleda.
Julgen väita, et hirmusid ületades on võita nii emal, lapsel kui perel tervikuna. Ja kui väga filosoofiliseks minna, siis ühiskonnal tervikuna samuti – võimalus kasvatada väga teadlikke ja intuitiivseid toitujaid, kes suure tõenäosusega teevad ühel hetkel vanematelegi silmad ette.
Aga asume asja kallale – kuidas saada jagu hirmust, et kindlasti midagi juhtub?
Beebide esmaabi – söögi alla, söögi peale!
Osale väikelaste esmaabile keskenduvas loengus või vaata YouTubes selleteemalisi videosid. Kasvõi iga päev kui vaja, nii kaua kuni tunned piisavat kindlustunnet, et KUI tõesti on abi vaja pakkuda, siis Sa tead ja oskad.
Leia endale julgustajad
Kas Sinu lähedastest sõbrannadest on kellegi laps juba sammukese ees? Mine külla ja vaatle. Küsi julgustavaid nõuandeid ja ideid.
Võid ju isegi liituda mõne Facebooki grupiga, kust saad nõu küsida ja inspiratsiooni ammutada.
Viska pilk peale ka meie Instagrami lehele, kus jagame inspireerivat infot, pilte ja ideid, mida ning kuidas lapsele pakkuda. Samuti, kuidas toetada elutervete toitumisharjumuste kujunemist.
Mõtesta enda jaoks kasutegurid
Keerulistest väljakutsetest aitab läbi tulla kui enda jaoks selgelt läbi mõelda, MIKS ma seda teen ja KUIDAS see minu, lapse ja meie pere elukvaliteeti muudab? Kuidas iseseisev söömine lapse füüsilisele ja vaimsele arengule kaasa aitab?
Näputoidu eelistest kirjutasin selles postituses, aga toon välja mõned olulised nüansid, mis võiksid Sind veenda, et oma hirmuga tegelemine ja lapse iseseisvuse toetamine on pingutamist väärt.
Kogu pere saab üheskoos einestada ning beebile ei pea eraldi toitu valmistama. Win-win!
Juba algusest peale saab beebi menüü ühildada pere ühiste söögiaegadega nii ajalises mõttes (laps õpib Sinu söömise vaatamisest palju) kui ka söögitegemise mõttes. Kõige parem on esimestel kuudel täiskasvanutel olla paindlikum ja eelistada roogi, mis sobivad lapsele näputoiduks. Sealt tasapisi kui laps õpib, menüüd laiendada. See on ka suurepärane aeg ja võimalus terve pere harjumusi ja eelistusi muuta. Kui enne polnud motivatsiooni, siis ehk see on hetk, mis annab eesmärgi ja mõtte oma toitumisharjumuste hindamiseks ja ülevaatamiseks.
Meie pere näiteks sõi lapse esimestel näputoidu kuudel (alates 6. elukuust) palju rohkem ahjujuurikaid, omletti, aurutatud köögivilju, kanakoibi ja kotlette kui kunagi varem. Need ei olnud ilmtingimata enne meie menüü oluline osa, aga tegime toidud nii, et laps saaks neid samuti süüa, vähemalt osaliselt. Soola ja muid maitseaineid lisasime valmis toidule oma taldrikul ise juurde või eraldasime lapsele tema portsu enne serveerimist.
Jällegi – hea võimalus algusest peale harjutada nii last, ennast kui tervet peret, et perele tehakse üks toit, mitte lapsele (lastele) eraldi toitusid. Kokkuvõttes võidad nii aega kui energiat.
Laps areneb ja iseseisvub ise süües meeletus kiiruses.
Tema keha koordinatsioon, näolihased, lõualuud ja isegi aju saavad mõnusalt koormust. Sellised tegevused aitavad kaasa kõne arengule, elutervete toitumisharjumuste kujunemisele, toidumaailma mõtestamisele, isegi söögilaua kommetest aru saamisele. Beebi õpib märkama, tajuma ja usaldama kõiki oma meeli – iseseisvalt ja omas tempos. Kas see pole mitte vahva? Kuidas lõhnab tomat ja millise tekstuuriga on virsik? Kas tõesti banaan on magus ja pehme?
Laps õpib tundma ja märkama oma keha. Aru saama ning mõtestama, millal on piisav (millal on mõnusalt kõht täis) ja miks ning kuidas toit suus liigub. Kuidas ta saab end ise aidata ning juhtida. Ta saab ometigi rahulikult ISE midagi otsustada, ISE juhtida. Enamiku ajast teeme ju kõike tema eest ja proovime alalõpmata suunata ning keelata.
Alla 1-aastane laps on avatud kõigile uutele maitsetele ja tekstuuridele ning seetõttu on just enne seda lapsele iseseisvuse pakkumine näputoidu kujul eriti arendav ja vahva kingitus, millest tunnete rõõmu pärast veel pikka aega.
Kui toiduga seonduva ümbert on pinged maha võetud, siis on koos söömine tegelikult nii nauditav ja lõbus.
Lapsed tõesti armastavad ise toiduga toimetamist – see ei ole neile esialgu söömise aeg, vaid vahva mäng ja avastamisrõõm. Alles mõne nädala või kuu jooksul õpivad nad, et tegemist on toiduga, mida tuleb neelata. Siin on hästi oluline asetada laps enda kõrvale laua äärde istuma, et ta näeks, kuidas teie sööte. Nii õpib beebi kõige kiiremini.
Mis seal salata – lapsevanemana on vahel ikka täitsa lõbus vaadata, kuidas väike inimene oma toiduga mässab. Igasugu vahvaid hetki tekib, sest lapse rõõm on ka vanema rõõm!
Kas Sinu hirmul on päriselt alust?
Kas Sinu ebakindlusel on põhjendatud aluseid? Kust Sinu hirm tuleb? Kas Sind on hirmutatud ja Sa tunned, et oleksid halb ema kui oma lapse teadlikult ohtu sead? Kas tunned, et Sulle on pandud mingid ootused ja kohustused, mis muudavad Sind pelglikkus näputoidu suhtes?
Kas oled näinud oma last läkastamas ja tunned, et rohkem seda kogeda ei sooviks?
Vahel tekivad hirmud ka teiste juttudest ja üksikutest juhtumitest, mille kohta meil tõenäoliselt puudub täielik taustinformatsioon.
Samuti võib hirm tekkida olukorras, kus me tegelikult ei ole olnud piisavalt teadlikud ja ette valmistunud. Mõistagi võib hirm tekkida ka täiesti mõistetavatel põhjustel, aga seegi tuleb enda jaoks selgelt läbi mõelda ja teadvustada.
Tasub mõelda, kas hirmu on võimalik faktide uurimisega ümber lükata? Ehk küsida nõu spetsialistilt ja võtta pinge maha ning ehk rohkem polegi vaja. Tasub alati küsida arvamust kolmandatelt isikutelt – kogemusnõustajad, lastearstid, füsioterapeudid, toitumisnõustajad. Kõigil loetletutel on mingis osas laste suhtes pädevus aidata. Leia spetsialist, keda usaldad.
Ehk piisab ka kui küsid tuttavalt emalt, kes on näiteks oma lapsele näputoitu pakkunud, kas ja kuidas Sinu murega seonduvaga on. Kas ja kui reaalne päriselt on, et laps endale midagi niimoodi kurku tõmbab, et see talle eluohtlik oleks?
Tee vahet läkastamisel ja lämbumisel
Erinevalt täiskasvanutest on beebidel väga tundlik läkastamise refleks – ikka selleks, et neid lämbumise eest kaitsta. Täiskasvanud inimene hakkab läkastama ja köhima kui ebasobiliku kuju või mahuga toidupala jõuab tema kurku, kuid beebidel on selline refleks juba keele keskel.
See on koht, kus laps saab automaatselt aru, et kui liiga suur või liiga palju toitu jõuab korraga üle keele keskosa, on aeg tegutseda ja toit tagasi köhida (läkastada). See ei ole ohtlik olukord. See on hetk kui pead oma last jälgima, aga usaldama, sest pisikesed beebid on üllatavalt osavad enda aitamises.
Oluline on ise mitte sekkuda – ei seljale patsutada ega näpuga suust välja urgitsema hakata. Sellise käitumisega võite olukorra hoopiski ohtlikumaks muuta. Nii kaua kuni laps köhib ja läkastab, proovi jääda rahulikuks ja jälgida olukorda. See võib olla keeruline, aga on lapse arengu mõttes väga oluline.
Oluline on tutvuda ja selgeks saada beebide ja väikelaste esmaabi võtted. Need on olulised olenemata, kas praktiseerid lapsega näputoitu või mitte.
Mida pisem on laps (nt 6-kuune), seda tugevam on läkastamise refleks ja seda kiiremini ning ohutumalt nad õpivad ennast juhtima ja aru saama, mis on liiga palju suhu panna. Mida vanemaks nad saavad ja mida pikemalt on nad harjunud pehmeid toite sööma, seda keerulisemaks muutub tükilise toidu ja erinevate tekstuuridega harjumine.
See aga ei tähenda, et kui Sinu laps on juba 1-aastane, et oled lootusetult hiljaks jäänud. Kindlasti mitte!
Tasapisi harjutades on õpivad lapsed varem või hiljem iseseisvalt sööma.
Alusta ohutult!
Riskide maandamiseks on Sinu ülesanne teha omalt poolt korralik kodutöö ja olla teadlikult ettevalmistanud. See ei tähenda lõputult raamatute lugemist, vaid mõne põhilise ohutusnõudega tutvumist (vt ka ülevalpool olevat esmaabivideot).
Ühel hetkel peab laps niikuinii iseseisvalt sööma õppima ja need teadmised tulevad igal juhul kasuks.
Söömiseks paiguta laps alati söögitooli istuvasse asendisse.
Mitte lamamistooli (!!!), kus tema selg on veidi tahapoole kaldu. Sellises asendis on lapsel keerulisem köhida ja end aidata ning toidupala vajub suurema tõenäosusega kurku. Millal võib beebi söögitooli istuma panna – LOE SIIT!
Eemalda segavad faktorid.
Et kogu tähelepanu oleks söömisel ja toidul, soovitan soojalt taustal töötava televiisori välja lülitada ja kindlasti mitte last selle poole sööma sättida. Samuti oleks hea kui istuksid söögi ajal koos temaga laua ääres ning oleksid alati kõrval olemas.
Paku lapse oskustele vastavaid toidupalasid.
Ära lõika toitu liiga väikesteks tükkideks, sest kardad, et ta võib endale kurku tõmmata kui liiga suure toidutüki endale suhu pistab. Niimoodi võib toidupala olla hoopis liiga väike ning laps ei ole nõus ega valmis seda proovima. Võib isegi tekkida trots ja nutt, sest tema jaoks on olukord liiga keeruline.
Palun vaata kindlasti seda videot, kus selgitatakse, millised toidupalad on pisikestele lastele ohtlikud ja kuidas neid lastele sobivaks lõigata (nt viinamarjad, kirsstomatid ja nii edasi).
Päris alguses olgu toidupalad pigem liiga suured kui liiga väikesed. Võid talle pakkuda kasvõi tema rusikast suurema aurutatud õisiku lillkapsast või pooliku banaani. Samuti on sobilik aurutatud või keedetud poolik porgand/ kartul või Sinu nimetissõrmest suuremad ahjus küpsetatud bataadi kangid ja mõnusalt pehmed avokaado sektorid.
Alustage tasapisi 1-2 erineva toiduga päevas. Ära mõtle üle, kindlasti ei ole vajalik kohe lapsele tervet mitmekülgset kõigi taldrikureeglitega kooskõlas olevat praadi serveerida.
Soovitan mõelda nii – mida mina (ja meie ülejäänud pere) täna süüa sooviks? Ja sealt edasi, kuidas ma saaksin sellest mingit osa lapsele pakkuda. Oletame, et teeme õhtusöögiks peedisalatit ja kala – sellest saaksime suurema tüki aurutatud või keedetud peeti laspele pakkuda. Kui teeksime ahjus röstitud köögivilju ja kõrvale kotlette, saaksime samuti osa toidust lapsele kohandada. Siinkohal on aeg oma loovusemuskleid treenida!
Alguses on see kunstlik ja ponnistatud, aga mida rohkem harjutada, seda paremini ja loomulikumalt välja tuleb. Usu mind, oled selle soovituse eest hiljem väga tänulik, sest ei pea eraldi hakkama mõtlema, mida ja kuidas lapsele valmistada ning laps on varakult pere toidul ning puudub vajadus eraldi etapp lapse peretoidule harjutamiseks.
Ja sellest pole midagi hullu kui nüüd tunned suuremat vajadust söögitegemiseks inspiratsiooni otsida. Eks nii need lapsed meie harjumusi muudavadki.
Jälgi, et toit oleks parajalt pehme.
Kuidas seda kontrollida? Kui Sina suudad toidupala oma kahe näpu (pöidla ja nimetissõrme) vahel pressides lömastada, on see piisavalt pehme, et beebi igemed nendega samuti hakkama saaksid.
Laps ei vaja näputoidu söömiseks hambaid, piisab igemetest, mis on tõeliselt tugevad. Eks proovi talle näpp suhu panna ja lase hammustada. Võib täitsa valus olla! Ja imetavad emad teavad ju eriti hästi kui valusasti on laps võimeline hammustama.
Vaata suuremat pilti!
Kas ja kui oluline on lapse toitumine Sulle, Sinu perele, ühiskonnale tervikuna?
Näputoit loob parimad eeldused elutervete toitumisharjumuste kujunemiseks, sest laps saab algusest peale toiduainetega tutvumisel kõiki meeli kaasata. See tekitab lapses kindlus- ja usaldustunde, et toit on vahva ja põnev ning karta pole midagi. Samuti on suurem tõenäosus, et hoiate hilisema valiva söömise minimaalse ning väldite toiduga seotud neofoobiat.
Mida rohkem teadlikke lapsevanemaid, seda rohkem on meie ühiskonnas elutervete toitumisharjumustega lapsi.
Kui Sul on veel ideid, kuidas beebi iseseisva toitumisega seotud hirme vähendada, siis saada need julgesti meie poole teele. Sinu mõtted ja tagasiside on alati teretulnud!
Vaprat pealehakkamist & mõnusaid hetki söögilaua ääres! ♥
Kuidas näputoiduga alustada?
E-koolitus “Mina söön ise!” – säästad tunde guugeldamist!
Teoreetilised ja praktilised teadmised + kindlustunne – KÕIK ÜHEST KOHAST!
[…] Kuidas lämbumishirmust vabaneda? […]